Ultraheli ajalugu ja avastus

Meditsiiniline ultrahelitehnoloogia on pidevalt arenenud ja mängib praegu olulist rolli patsientide diagnoosimisel ja ravimisel. Ultrahelitehnoloogia areng on juurdunud põnevas ajaloos, mis hõlmab üle 225 aasta. See teekond hõlmab paljude inimeste, sealhulgas nii inimeste kui ka loomade panust üle maailma.

Uurime ultraheli ajalugu ja mõistame, kuidas helilainetest on saanud oluline diagnostikavahend kliinikutes ja haiglates kogu maailmas.

Kajalokatsiooni ja ultraheli varane algus

Üldine küsimus on, kes leiutas esimesena ultraheli? Itaalia bioloogi Lazzaro Spallanzanit peetakse sageli ultraheliuuringu pioneeriks.

Lazzaro Spallanzani (1729-1799) oli füsioloog, professor ja preester, kelle arvukad katsed mõjutasid oluliselt nii inimeste kui ka loomade bioloogia uurimist.

1794. aastal uuris Spallanzani nahkhiiri ja avastas, et nad navigeerivad pigem heli kui nägemise abil – seda protsessi tuntakse praegu kajalokatsioonina. Kajalokatsioon hõlmab objektide asukoha määramist, peegeldades neilt helilaineid, mis on tänapäevase meditsiinilise ultrahelitehnoloogia aluseks.

Varased ultraheliuuringud

Gerald Neuweileri raamatus *Nahkhiire bioloogia* jutustab ta Spallanzani katsetest öökullidega, kes ei saanud lennata pimeduses ilma valgusallikata. Kui aga sama katse nahkhiirtega läbi viidi, lendasid nad enesekindlalt mööda tuba ringi, vältides takistusi isegi täielikus pimeduses.

Spallanzani tegi isegi katseid, kus ta tegi nahkhiired pimedaks, kasutades "punakuume nõelu", kuid nad jätkasid takistuste vältimist. Ta tegi selle kindlaks, kuna juhtmete otstes olid kellad kinnitatud. Ta avastas ka, et kui ta blokeeris nahkhiirte kõrvad suletud messingtorudega, kaotasid nad suutlikkuse korralikult navigeerida, mistõttu ta jõudis järeldusele, et nahkhiired toetusid navigeerimiseks helile.

Kuigi Spallanzani ei mõistnud, et nahkhiirte helid olid orienteerumiseks ja ei kuulu inimestele kuulmisele, järeldas ta õigesti, et nahkhiired kasutasid ümbritseva tajumiseks kõrvu.